Rabas käidud, nüüd sattusin noorsohu…

Kui ma kolmapäeval Tallinna Pedagoogilise Seminari koridoris sisseastumisblanketi tagaküljele motivatsioonikirja vehkisin kirjutada, arvasin ma, et nii, nüüd on jama. Ettevalmistuseta ja ikkagi jupi maad vanem kui teised kandidaadid, mitte liigselt motiveeritud ja suti kentsakas ka, ega ma ikka nende 13 tasuta koha saaja hulka pääse.
Kui siis värskelt lõpetanud tütarlapsed minu kraapsjalgade peale kihistasid, et see ju jääb hästi silma ja nii originaalne, kas tohib lugeda – andsingi. Mis seal siis ikka, las loevad.

Assa mait!

Mõne hetke pärast vaatasid nad mind pärani silmadega nagu mingit staari, õhkasid ja ahhetasid, et küll mul ikka on põnev elu olnud ja kuidas neile ikka hirmsasti meeldiks ka reisida ja Indias elada ja Aasia kultuuri õppida.
Peale kempsuskäiku oli jutt juba levinud ja kümmekond sisseastunut vaikimisi veendunud, et just MINA saan tasuta koha, sest ma olen nii võrratult huvitav ja originaalne inimene.
“Oot, aga kui sul juba baka käes on ja Indias ka elanud, kui vana sa siis oled?”
“Ee…25.”
“Issand, sa ei tundu ü l d s e nii vana!”

!

Hea teada.

Üldiselt oli ego korralikult paitatud ja päris kunn olla, läksin nina püsti vestlusele, mis oma arust läks täitsa hästi. Natuke kripeldas, et kas õpetajatädidele ikka jäi mulje, et ma olen valmis päevases õppes usinalt õppima ja linnas elama ja…

Aga noortel oli lõppeks õigus. Ma olengi täpselt nii äge kui nad arvasid!

Annika: “Hah, ma olen esimene!”
Viper: “Nojah, ma alati mõtlesin, et kes need inimesed on, kes nimekirjas esimeseks saavad. Nüüd ma siis tean.”