Käisin eile filmivõtetel!
Leidsin eelmisel hilisõhtul Dagö kontserdilt tulles sotsiaalvõrgust lingi uuele eesti filmile “Vasaku jala reede”, kus kuulutati välja vajadus masside järele. Sõnaga, otsiti inimesi klubistseenidesse esmaspäeva hommikuks.
Päris lühike etteteatamisaeg, mul tuli juba ähm peale, et keda ma siit 10 tunniga endale kaasa leian. Õnneks oli kaaskannatajaks ideaalselt sobival Viperil just Vormsi-nädalavahetus otsa saanud ja hirmus “kass peal”, nii et soostus otsemaid kuulsaks saama tulema.

Esmaspäeva hommikul saime rongijaamas kokku ja sõitsimegi Tallinna. McDonaldsist julgestusjäätis kaasa ja kino Sõpruse ette kolama, kus hämar uks Hollywoodi kluppi viib. Natuke aega seirasime ust, kell sai 10.30 (mis oli kuulutuses välja hõigatud aeg), aga kuna keegi meile punast vaipa lahti rullima ei tulnud, ega isegi pakkuma, et “Oh, te olete hullult ilusad ja sobiks täiega meie filmi”, siis pressisime ennast ise tuppa.
Klubi oli üsna vaikne, paar asjaliku moega noormeest sagisid ringi, mõned tütarlapsed ajasid näpuga paberitel järge ja ainus “mass” peale meie kahe paistis olevat üks lühi-lühike tütarlaps, kelle siilikaks aetud peaküljele oli punase juuksevärviga süda maalitud.
Iga 10-minutilise ootamise järel astus meie juurde üks või teine noor filmitegija, kes küsis kas oleme siia massistseeni jaoks tulnud ja et “kohe hakkame pihta”.

Ühel hetkel karjatati meid leti juurde ja arutati positsioone. Mind ja Viperit vaadati hindavalt ja otsustati, et on kostümeerijat vaja, sest meie hoolikalt valitud riided ikka klubiatmosfääri ei istu. Vähemalt mitte selles stseenis.
“Uu,” mõtlesin mina. “Siis on lootust kaameralegi jääda.”
Nooruke stilist kaevas hiiglaslikust Jyski kilekotist välja käterätikusuuruse musta litritega hilbu ja pakkus seda Viperile. Too kehitas õlgu ja võttis pakutu vastu. Järgnesime tütarlapsele ülakorrusele, et riideid vahetada. Kotist ilmus välja ka kuldne täppidega jakike ja õhkõrn kuldne pluuskleit. Viperi käes õnnetult rippuv kombineekleit rändas kotti tagasi ja asendus VÄGA sügava dekolteega valge pluusi ja soolpeene kuldse littersalliga.
Kaks-kolm-kaheksa ja olimegi klubirõivas.

Läksime tagasi võtteplatsile ja hakkaski asi pihta. Seina äärde oli tekkinud ka üks “põhiline” näitleja: Vampmeigiga minikleidis klubimimm ropendas stseeni harjutades mis kole.

Meie ülesandeks oli tema eest läbi jalutada, et tekitada mulje klubi tavapärastest sagimisest.
Kui te nüüd peaks filmi vaadates õigel hetkel silmi pilgutama, siis mind ei näe. Veel loogilisem on see, et te mind äragi ei tunne – olen küll kõikvõimalikke toredusi selga pannud, aga kuldse klubijakiga mind veel avalikult nähtud ei ole. Tegelikult on kõige loogilisem see, et ma olen lihtsalt üks valgustamata näotu keha, kes korraks näitlejanna eest läbi vilksab ja ilmselt ei tunne ma end isegi ära. AGA! Ma kõnnin mööda KAKS KORDA, nii et kes usinalt ja aegluubis filmi vaatab, siis klubistseenides tasub ikka prillidega inimesi hoolega vaadata. Neid ei olnud seal palju, võin teile lubada. Nähtavasti prillidega klubis ei käida, kui need just kuulid hipsteriprillid pole.
Ligi kümme korda tegime seda liikumist läbi, kaameraga ja kaamerata, kuni ühel hetkel öeldi, et olemas ja kogu lugu.
“Oodake, ma mõtlesin just, et ma tahaksin veel korra teha nii, et ma kõnnin telefon käes mööda! Või sätin juukseid, et asjale natuke realistlikumat ilmet anda. Või näiteks lähen näitlejanna juurde ja ütlen “Tsau, mäletad mind vä? Me käisime koos Räpina põhikoolis.” Või noh, saate aru küll.” Mõtlesin et läheks ja ütleks nii. Aga ei hakanud ütlema. Küll mu tähetund veel tuleb.

“Põhimõtteliselt nüüd on siin kõik,” ütles blond produtsent meile. “Aga kas te saaks kella neljaks tagasi tulla?”
Ikka saab. Kõike saab. Peab ju kuulsaks saama. Ja küll seda ka saab.

Kolasime siis Viperiga ligi neli tundi linna peal ringi – käisime Lidos söömas ja mööda Pärnu maanteed tuiates mitmes kaltsukas, nii et kui ühel hetkel sama teed tagasi uhama hakkasime, et ikka neljaks tagasi jõuda, oli mulle kätte tekkinud hiiglaslik kirjadeta kilekott.

Paar minutit neli läbi kukkusime jälle Hollika uksest sisse nagu vanad kalad ja avastasime, et pärastlõuna on masse juurde toonud. Mitte liiga palju, aga mõned 4-5 pealised seltskonnad seal sumisesid.
Jälle möödusid pikad minutit täis ootamist ja kui umbes tund hiljem arvati piisavalt palju rahvast koos olevat, karjatati meid tantsupõrandale ja pandi mingi tümm peale, et vat, nüüd tantsige. Taamal olevas baaris käis ilmselt mingi süžeeliin, kui ma nüüd ei eksi ja kaamera ei olnud absoluutselt meile suunatud, aga tantsisime Viperiga ikka nagu mingid go-go tüdrukud. Lihtsalt igaks juhuks.
Saadi ka see osa sobivalt lindile ja järgnes ootamine. Suur hulk inimesi pandi lõpuks baari istuma-seisma-sumisema ja hakati seda filmima. Mina seal ei olnud, aga kuna blond produtsent ei tahtnud ilmselt, et ma nuttes minema jookseks, kuna ma nüüd kaamerasse ei jää, siis ta lohutas mind, et “igas kaadris ei saagi samu nägusid näha. Kui me teise nurga alt võtame, siis paneme sinu ka sinna.”
Jessikas. Produtsenti sõnast, härga sarvest, pool tundi hiljem rebitigi mind juba “teise nurga alla”. Sätiti mind trepi kõrvale, kohale aeti kaks noormeest, kellele anti karm korraldus mind “sebida”.

Skoor!

Ilmselt oli neile see efektisuits kõrva läinud, sest nad sebisid absoluutselt kõiki teisi tüdrukuid meie ümber ja kui võtteks läks, siis rääkisid omavahel, nii et mina jõin igavusest mulle kättepoetatud Tarhuni-maitselise rekvisiitkokteili lõpuni ära.

Taaskord edukas võte purgis, ootasime juba kätteõpitud professionaalsusega järgmisi korraldusi ja tulid ka need. Hästi konditsioneeritatud klubis on äraütlemata külm, kui seal järjekindlalt 100 inimest tantsurütmis ei higista, aga õnneks olid järgmised võtted just tantsupõrandal. 10-minutiste intervallidega pidime nagu pöörased tantsima, et järjekordne pusletükk tehtavast filmist jäädvustatud saaks. Oli ikka tore küll. Mulle tuli kohe suurepäraselt meelde miks ma klubis ei käi!
Ühel hetkel tuli Andrus meie lahkel kutsel sinna, vaatas mõnda aega kuidas me kuulsusejanuliselt ennast võngutame ja läksime siis kõik koos “suitsupausi” ajal Patricku pubisse jäätisekokteili jooma. Kuna seal oli nii mõnus ja meil oli ometigi pikk tööpäev selja taga, siis eriti tagasi ei kippunudki.

Aga põhimõtteliselt siis et agendid ja talendijahid:
Olen professionaalne “mass”, täielik kameeleon – kuldse särkkleidi abil saab must klubilinnu teha ja ma ei kurda, oskan hästi oodata ja käsku täita ning hoolimata suurepärasest fantaasiast ja paremast äranägemisest kuidas filmi võiks teha ma kaadrisse ei pressi ja emale ei lehvita.
Ootan pakkumisi!