Asjalik olemisest

• Olen olnud kadunud ja vabandamisest ei piisa.

• Olen käinud Tallinnas ja Pärnus ja Haapsalus, olen nautinud suurel hulgal kaunist kunsti ja suviseid toimetamisi. Siinkohal soovitan kõigile E.Okase majamuuseumi metsapealinnas – küll selle mehe käe seest võis ikka palju ilu lõuendile immitseda…

• Olen otsustanud mitte Indiasse naasta, isegi mitte korraks. Pooleldi sellepärast, et ei taha, pooleldi sellepärast, et kallis on.

• Olen lõiganud pähe hirmpopi ja nunnu soengu, mida juba ammu mõtisklenud olin.

Siuke eest siki-sakiline, tagant pikalokiline.

Aga kuu aega kestnud hedonistliku eimidagilemise peale olin täna kohe mitmekordselt tubli.

1. Võtsin end töötuna arvesse!
Oi rõõmu ja toredust kui töötukassa on nagu perekondlik külaskäik, ühes toas tädi, teises ristiema. Rapla värk. :)

2. Astusin ülikooli(desse) sisse.
Pusisin ID-kaardiga SAIS-is ja toksisin “jah”-nuppe vähemalt kuuele erialale. Nüüd saab siis järge pidada, et igale poole õigeks ajaks vestlustele jõuaks.

3. Kasutasin võimalust!
Töötukassast heitis tädi Merle minu suunas miski Euroopa Noorte pakkumise minna noortevahetusprogrammiga Ungarisse. Kohe helistasin ja uurisin, kas veel saab. Paistis, et äkki isegi saab. Kui nüüd hästi läheb, siis juuli viimase nädala olen madjaritemaal.

Kui nüüd lukus kõrv ka lahti keeratud saaks ja kuskile ülikooli ka, siis oleks juba elu täitsa till.

Seniks nautlen suve edasi! Täiesti niisama.