Nüüd olen juba pea kaks nädalat kodus olnud. Graafik on tihedalt suviseid tegemisi ja käimisi täis pikitud, nii et kõik kes mõtlevad, et kuhu ma ometi kadunud olen ja miks ei kontakteeru – püüan rahulikult võtta. Aega ju iseenesest on maa ja ilm.
(Muidugi tasub meeles pidada, et telefoniliinid jooksevad mõlemat pidi ja ma olen vähemalt 200km raadiuses, nii et ühenduge ise ka, onju?!)

Käisin Tartus ja mitu korda Tallinnas ja suvilas olen istunud ja poodides olen kolanud ja eurosid raisanud ja palju mõnusaid asju söönud ja…oeh. Eesti on ikka hiliskevadel hirmus kaunis. Siiani nuusutan sireleid nii et pea hakkab ringi käima.
Ja suvi ju alles algab!

Täna sai avapaugu järjekordne kultuuripealinlik-poliitilis-ühiskondlik-ja-muidu-äge üritustesari OMA Festival, mis on Baltic Pride’i (vikerkaare)lipuvärvide all korraldatud tore kultuurinädal ja mõeldud kõigile, aga peamiselt käsitleb LGBT-temaatikat.

Kuueks juunikuu päevaks saab Tallinnast LGBT (lesbi, gei, bi, trans) inimesi ja ühiskonna mitmekesisust väärtustav paik.

6.–11. juunil 2011 toimub Tallinnas LGBT (lesbi, gei, bi, trans) solidaarsus- ja kultuurinädal Oma Maailma Avardamise Festival, mille raames on võimalik külastada LGBT teemalisi kunsti- ja fotonäitusi ning filmilinastusi. Nädala lõpetab pidulik vabaõhukontsert, kus kõiki inimesi väärtustava ühiskonna toetuseks astuvad üles armastatud Eesti artistid.

Sarnased LGBT fookusega üritused toimusid aastatel 2004–2007 Tallinnas, mil kõige enam sai avalikkuse tähelepanu traditsiooniline paraad. Sel aastal otsustas ürituse toimkond korraldada paraadi asemel kontserdi, mis aitab LGBT kogukonnal ja ülejäänud ühiskonnal rõõmsas õhkkonnas kokku tulla ja koos sõbralikult aega veeta.

Tänavune üritus toimub koostöös Baltic Pride’iga, mis on Eesti, Läti ja Leedu LGBT organisatsioone ühendav üritus. 2009. aastal toimus Baltic Pride Riias ja 2010. aastal Vilniuses. 2011. aastal on järg Eesti käes ning selle koostöö tulemusena toimubki juuni alguses LGBT solidaarsus- ja kultuurinädal.

——————-

Käisin Artises tänasel avatseremoonial ja jäin peale seda ka esimest filmi vaatama. Tegemist oli kolearmsa romantilise komöödiaga “Veel Neli Aastat”, mis rääkis “võimatust armastusest liberaali ja sotsi vahel”. (See et mõlemad mehed olid ei paistnud eriti kedagi häirivat! :D)

Ülejäänud nädal pakub veel vähemalt kaks filmi päevas, orienteerumist, workshope (neljapäevane “mõnulelu valmistamise õpituba” ajab hirmsasti muigama ja kõlab päris põnevalt), klubimöllu ja lõpuks laupäeval Rotermanni kvartalis suurt vabaõhukontserti! Oi õnne ja rõõmu, jätkuks mul ainult aega ja energiat igale poole minna.

Rohkem infot siit.